K: Miks on oma mõtted parem panna paberile kui ajaveebi?

V: Sest paber ei ole sõltuvuses netijuhtmest, mis talle sobival hetkel august välja vupsaks ja kogu kirjutatud jutu sinna saadaks, kus päike ei paista.

There's no place like home...

Ok, tegelt tänu ühele kallile reisikaaslasele ma suht vihkan seda lugu. Kujtate ise ette, mis tunne on 6-7 nädalat jutti kuulda pimedatel õhtutel kuskil keset Austraaliat sellist südamevalu lugu, endal alguses rahad otsas ja hiljem, kui viimaks töö pirnifarmis leiad, siis sellest lihtsalt kopp ees. Aga point on selles, et kui keegi veel ei tea, siis ma olen Eestis tagasi ja ausalt öeldes on faking hea...kuidagi mõnusalt oma tunne.

Ma olen vahepeal nii ropult laisk olnud...mingi aasta aega või nii ja pole ühtegi sõna oma blogisse kribanud, aga nüüd hakkan taas korralikuks. Faking kirjutada on ju lahe. Ei hakka andma lubadust, et ei möödu ühtegi päeva, kui ma midagi kriban, aga kui tuju tuleb, siis lasen mõttel lennata ja sõrmedel klõbistada. Kes veedl ei tea, siis ma käisin peale Austraalait veitsa Malaisias chillimas...pikk jutt, sitt jutt ja ma ei hakka miskit sellest ajast kokku kirjutama...panen teile siia lugemiseks hoopis paar riimi, mis Tiomani saarel 110% lebotades just kui iseenesest tekkisid:

Kahevõitluses kookospalm-kolju
sedakorda tuli võitjaks mu pea
Liival laiali laotatud on minu aju
Eales mõtlema enam ma ei pea

###

Päikeseloojangut varjutab pilv
Kes kurat ta ette küll toppis
Täna jälle ma teada ei saa
Kes on see, kes päikese tappis

###

Vaid üks unistus on grillkanal
Saada jume, mis ühtlaselt pruun
Et siis saabudes lihaletti
Kõigil nägijail vett jookseks suu

###

Kas siis jäätis mind jahutab maha,
kui sind möödumas näen enda eest
Oleks arvele jäänud vaid raha,
külma õlle ma telliksin seest

###

Kui vihm saab otsa ma naeran,
ja vihmaga naeran ma ka
ja ka öösel magades naeran,
sest sind keegi mult võtta ei saa